"meelistegevusele" - 1 õppematerjal

Stepihunt

Ta oli geniaalsem kui enamik inimesi ega suutnud neid mõista. Sellest tuleneb ka tema üksindus ja seltsimatus. Üksindus tekitab talle kannatusi, mida ta üheltpoolt ihkabki, sest üksluiset elu ta ka ei soovi. Keskpärane päev, mis ei too ei kannatusi ega ekstaasi on tema meelest kui ajaraisk. Teose alguses, kui Harry pole veel saavutanud harmooniat oma sisemise hundi ja inimese vahel, suudab ta põgeneda oma isiksuse vastuoludest ja pühenduda mõnele meelistegevusele, näiteks kuulata kontserdil Bachi sümfooniat. Ta kritiseerib ühiskonda, kuidas samas on ta ka iseenda suurim kriitik. Talle heidetakse ette ka liigset tõsisust, ta ei suuda suhtuda asjadesse huumoriga. Tema elu juhivad kaks vastandlikku tungi, inimlik, mis püüdleb igaviku ja õnduse poole, ning loomalik, mis tugineb instinktidele. Harry oli küll juba peaaegu viiekümne aastane, kuid ta siiski otsis kohta elus ja ka lähedasi hingi