Varakult isa kaotanud poiss õppis algul tisleriks ning teenis sellega leiba. Samal ajal oli vabakuulaja Berliini ja Peterburi KA-s, kuid need jäid lõpetamata. Seejärel töötas 17.aastat Roomas, kus suutis kujurina läbi lüüa. Weizenberg on eesti rahvusliku skulptuuri rajaja. Lähtus klassitsismi iluideaalist, portreedes on märgata realistlikku kunstikäsitlust. Parimad tööd on lüürilise alatooniga ja tegelased pärinevad põhiliselt mütoloogiast, on ka allegoorilisi figuure. Meelismaterjaliks oli marmor. Portreed: Anna Haava, Lydia Koidula, F.R.Kreutzwaldi portreebüstid, muistendiainelised: ,,Koit", ,,Hämarik", ,,Linda" (hiljem ka pronksist variant, mis asub Tallinnas Lindamäel). Elu lõpu veetis Eestis, kus ka suri. Teine tuntud skulptor on Amandus Adamson (1855-1929). Sündis Paldiski lähedal meremehe peres. Õppis Peterburi KA-s. Seejärel läks Pariisi, kus kujunes välja realistlik kujutamisviis. Adamsoni parimad teosed on väikesed kaunite kehavormidega naisfiguurid ,
(pronksreljeef Kurbus, 1924), sealhulgas portreedes (J. Vaher, 1923, graniit; P. Sepp, 1925, pronks). Samal ajal valmisid dünaamilised art deco'likud pronkskujudNaine kalaga (1925) ja Siiami tantsitar (1925) ning selge vormi ja kauni siluetiga puufiguurid Madonna (1925), Flora (1926), Kelp (1927), Andumus (1927) ja Leda (1930).1930. a-il kujunes Starkopfi isikupärane stiil, milles tundeelu ja intiimsust väljendavad üldistav vorm, kindel rütm ja kohati arhaiseeriv käsitluslaad. Kunstniku meelismaterjaliks sai graniit, lõi selles oma parimad teosed: Uppuja (1931), Naine linikuga (1935), Õhtu (1936-37), Põlvitaja (1938), Kandlemängija (1938). Marmorist kamina- ja väikefiguurid (Naisfiguur, u. 1932; Magav naine, u. 1935 ja istuv naine, 1938) on intiimsed. 1940-50 lõi Starkopf peamiselt puufiguure ja -reljeefe (Puhkav naine, 1942-43; reljeefid Muusikud, 1942-45, ja Õsuja, 1943) ning loomaplastikat (Karu, 1941-44, graniit, Valge karu, 1945, puu). Pärast
annaabi.ee 
