JOHNATAN LIVINGSTONE MERIKAJAKAS
Ei tule enam pahandusi tolle
salapärase tungi pärast, mis kihutas teda asju klaarima, pole karta sulgipuistavaid kraaklemisi ega ka
ülepeakaela-äpardusi kõrguses. Oli pagana mõnus loobuda mõtlemisest üldse, vehkida monotoonselt
läbi pilkase pimeduse kalda tulukeste poole.
Pimedus! - kumises õõnes hääl ärevalt. Kajakad ei lenda kunagi pimedas!
Jonathan polnud küllalt valvas, et kuulda seda häält. Ta nautis muud. Kui hunnitu pilt, meeliskles ta, - kuu
ja tähekillud vilkumas veepinnal ta all, laotuse majakad, mis plingivad kogu öö; kõik oli nii rahulik ja
vaikne.
Tule alla! Kajakad ei lenda kunagi pimedas! Kui sa oleksid loodud selleks, oleksid sul öökulli silmad.
Oleks vastav pimekood su tillukeses ajus, ja sul oleksid pistriku lühikesed tiivad!
Sumedas öös, sada jalga veepinnast, hakkas plinkima säde Jonathan Livingstoni peas. Ta piinad ja
otsusekindlus kadusid.
Lühikesed tiivad! Pussid nagu pistrikul