E.Bornhöhe Ajaloolised jutustused(tasuja)
378
ruk mõnitades, aga juba palju pehmemalt. «Noh, oota siin, ma toon sulle midagi.»
«Ara veel lahku, hea laps,» palus Gabriel. «Mul on veel üks hoopis iseäralik palve. Vaata,
nii terveks ja tugevaks, kui sa mind mu välimuse järele arvad, nii väeti ja puruhaige olen ma
tõepoolest. Mul on raske südamehaigus ja see'p see sunnibki mind kerjama. Tark vanaeit
kuulutas mulle, et ainult siis võin terveks saada, kui üks puhas neitsi, kellel niipalju julgust on,
et ta meelevastasele peigmehele veel altari ees «ei» ütleb, minule oma õrna kätt suudelda
annab. Mina olen sarnast neitsit kaua otsinud, aga tänini oli mu vaev asjata; kõik ütlevad altari
ees heameelega «jah». Täna kuulsin kogemata, et siin majas see ingel elab, kes mind terveks
võib teha. Vahest oled sina ise, kena laps, minu päästja?»
«Ei ole,» kostis tüdruk naerdes.
«Kahju! Aga kes see siis on?»
«Ara looda, et siin pääsmist leiad