V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
Teisel silmapilgul aga nägi ta, ise saatanlikult enese üle naerdes, oma vaimusilma ees
korraga kaht Esmeraldat: üht elavat, muretut ja rõõmsat, magu ta teda esimest korda nägi,
kui neiu ehituna harmoonilises tantsus
345
keerles, ja teist särgiväel, köis kaelas, paljajalu oma viimasel elupäeval aegapidi mööda
järsku võllaredelit üles ronivat. Need kaks pilti tekkisid nii elavalt ta silmade ette, et ta pidi
hirmust karjatama.
Samal ajal, kui see meeletuseraju tema hinges kõik segi paiskas, murdis, painutas, lõhkus
ja pahupidi keeras, heitis ta pilgu loodusele enese ümber. Ta ees võsas nokitsesid kanad,
läikivad sitikad jooksid päikesepaistel, pea kohai sinises taevas ujusid väikesed hallid
pilvekesed,
taevaserval ulatus Saint-Victori kloostri torni tahvlikivist obelisk üle kumera
künka, Copeaux' nõlval silmitses mölder vilistades, kuidas ta usinad veskitiivad keerlevad.