Platoni õpetus teadmisest ja mõtlemisest.
Et olla “õige” peaks tunnetus
tabama ideid, siis ei oleks see aga enam mitte arvamus, vaid teadmine. Kui see aga on arvamus,
siis fikseeriks see nähtuste meeltele avatud paistvust ega saaks olla õige. Kuid niisugune käsitlus
jätaks Platoni mõistestikku lünga. Meelekogemus võib ju meeleliselt kogetavat nähtust ka ikka
kas adekvaatselt tabada või meelepette ohvriks langeda. Platon paistabki “õige arvamuse” mõiste
sisse toovat selleks, et eristada adekvaatset meeletunnetust meelepettest. Teadmisest eristab õiget
arvamust aga see, et esitades meeltega tajutavat küll adekvaatselt pole see siiski põhjendatud.
Senine Platoni epistemoloogiliste vaadete esitus on osutanud meelekogemusliku tunnetuse –
arvamuse – ja mõistustunnetuse – teadmise – vastandlikkusele. Oleks aga eksitus siit järeldada, et
Platoni järgi polegi teadmisel üldse midagi pistmist meeltega tajutava maailmaga. Vastupidi –
annaabi.ee 
