Klassikaline saksa filosoofia
maailmaga. Deistlik ja teistlik.
Jumalat kujutletakse ette kui isiskut, kellele omistatakse mõistusetahe ja heasoovlikkus ja kes
on kõrgem olend – kõikvõimsus, lõpmatu tarkus ja headus. Mõistuskäsitlus jumalast. Deistlik
käsitlus – jumal on maailma alg põhjus, mis lõi maailma (põhjustas maailma) ja hiljem ei
sekku selle käiku. Looduspõhjuste seletamine kui jumalikud komponendid.
Mõistuse tuletamine ülireaalsusest – kätkeb kõiki reaalsusi. See on aga abstraktne.
Meeletmaailmas pole ülireaalsust.
Jumal on mõistuslik olend; meie teame mõistusest oma kogemuse kaudu. Kogemus peab
varustama meid mõtlemise sisuga. Kui omistame selle jumalale, siis omistame talle midagi
kogemuslikku – nii ei saa. Deislik Kant – pole midagi muud kui puhastest arumõistetest
loodud objekt. Olemusest toome esma-olemuse mõiste.
Teislik on deisliku mõiste konkretiseerimine – mis alust on kanda jumalale üle arusaamist
mõistuest ja tahest?