MIS ON INIMENE? ERNST CASSIRERI TEOSE „UURIMUS INIMESEST“ PÕHJAL
võimeid õigesti kasutada. Uusaja algul kerkis esile mõtleja, kes andis filosoofilisele
antropoloogiale uut jõudu ja sära. Pascalil oli võrratu anne selgitada kõige hämaramaid
küsimusi ning koondada keerukaid ja hajusaid mõttesüsteeme, tuues välja neist
olulisema. Ta polnud ainult suur geomeeter, vaid ka suur filosoof. Ta ei süvenenud
ainult geomeetriaprobleemidesse, vaid tahtis mõista geomeetria õiget kasutust, selle ala
ja piire. Ta hakkas vahet tegema ,,geomeetria vaimu" ja ,,meeleteravuse ehk peenuse
vaimu" vahel. Geomeetria vaim on parim ainevaldkondades, mis alluvad analüüsile.
Inimeseõpetus nõuab teistsugust uurimismeetodit. Naeruväärne oleks rääkida inimesest
kui geomeetrilisest probleemist. Filosoof ei tohi luua inimesest mingit kunstlikku
konstruktsiooni, ta peab kirjeldama tegelikku inimest. Ei leidu teist teed inimese
mõistmiseks, kui tema elu ja käitumise tundmaõppimine (Cassirer, 1999, lk.28).