V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
vihma.
Gringoire, kellel kolm jälgijat ikka veel kannul olid ja kes ei teadnud, millega kõik lõpeb,
tegi hirmuga endale teiste seas teed, mööda minnes lombakaist, üle hüpates jalutuist,
takerdudes selles kihavas santide pesas nagu inglise kapteni laev krabide parves.
Ta mõtles juba tagasi pöörduda, aga oli liiga hilja. Kogu see leegion oli tema taha
koondunud ja kolm kerjust pidasid teda kinni. Ta jätkas oma teed selle peale-vajuva laine,
hirmu ja meelesegaduse sunnil, mille tõttu kõik tundus koleda unenäona.
Lõpuks jõudis ta tänava lõppu, kus talle avanes määratu suur plats tuhandete vilkuvate
tulukestega ebamäärases ööudus. Gringoire tormas sinna, lootes kiire jooksuga vabaneda
kolmest külgeklammerdunud tondi-kujust.
«Onde vas, hombre?» 1 kisas halvatu, viskas kargud kus seda ja teist ja tormas talle järele
nii ehtsate jalgadega, kui seda Pariisi tänavasillutised kunagi on näinud.