E.Bornhöhe Ajaloolised jutustused(tasuja)
Kaks
kloostri-sulast, mõematel kirved käs, võsid käkjala eneste keskele ja talutasid ta
üe õe, trepist ües ja pikast, pimedast vahekojast läi nunnade sö omasaali, mis
vahakü unaldega valgustatud oli. Siin istus abtiss Magdalena auliselt ja tõiselt kõgel
toolil; mõed nunnad seisid tema über. Sulased jäd aupaklikult ukse juurde seisma,
kuna käkjalg kummardades abtissi ette astus. Nunnad panid ilma suurema meelepahanduseta
täele, et käkjalg, kes lihtsat mõsasulase riiet kandis, kena noormees
uhke, peene näga ja suurte, süimustade silmadega oli. Abtiss silmitses teda teravasti
ja küis siis: «Oled sina minu õmehe sulane?»
«Mina olen rü utel von Mönikhuseni teenistuses,» vastas käkjalg kummardades.
«Mis sõumeid sa tood?»
Käkjalg ei vastanud kohe, vaid piilus otsekui midagi kahetsedes nunnade poole.
Abtiss andis viimastele mäku eemale astuda. Siis üles käkjalg tasakesi: «Ma toon
kurbi sõumeid
annaabi.ee 
