Tiit Lauk humanitaar
muusikat heliplaatidelt”, “Džässilaule”, “Džässirütme klaveril ja orelil”, “Džäss kahel kla-
veril”, “Kontsert džässmuusika uudistest”, kus esinejatena toodud Paul Whiteman, Tommy
Dorsey, Benny Goodman, Ray Noble, Jack Hylton ja Fletcher Henderson (ibid., 155), oli
džässiliku muusika osakaal muusikasaadete kogumahus siiski küllaltki väike. Nagu meenutab
V. Ojakäär, võis isegi saates “Pool tundi ehtsaid džässirütme” kuulda meeleoluviiuldajat
Georges Boulanger´d või akordionist Ludwig Kletschi, kellel selle muusikaga midagi ühist
polnud (Ojakäär 2000: 466). Aktiva poolele peaks paigutama eelmainitud H. Ambeli džässi
tutvustavad saated, mille kuulamist ja head taset on kinnitanud peale V. Ojakääru ka
H. Juurikas ja E. Juttus.
Seega on vastust küsimusele ringhäälingu osast džässmuusika levikul küllaltki keeruline anda.
Ühest küljest, nagu eeltoodust selgus, kuulasid Strobel ja Paalse Londoni saateid, mida võisid