Novellist, novelliteooriast ja Dekameronist
üldistusjõud. Seetõttu arvab Liiv, et (tsiteerin:) ,, ,,Dekameron", too novellizanri musterteos
ise annab tunnistust liigse ranguse ning jäiga lahterdamise mõttetusest."
Täienduseks ja kokkuvõtteks. Liiv toob viimasena välja, et eesti kirjandusteadlastest on A.
Aspel andnud novellile üsna olemusliku iseloomustuse: 1) Lühidusest järeldub novelli
olulisim printsiip: kontsentratsioon. Võib kõnelda ühele sündmusele, ühele
meeleolumomendile või ühele arendusele ehitatud novellist, põhiline on üldise perspektiivi
koondumine ühe probleemi või nähtuse ümber, D. Palgi sõnadega: et novellis valitseks üks,
aga tugevasti. Aspel rõhutab veel novelli esinduslikku tähendust, sümbolijõudu, mis eristab
novelli oluliselt anekdoodist, mi annab hetpildi, süvenamata ühe inimsaatusesse.
Eesti kirjanduses kujunes klassikaline rangevormiline novellitüüp välja E. Vilde ja F. Tuglase
loomingus
annaabi.ee 
