Näimises pole süüdi mitte meeled
Seega on ainult
üks viis, kuidas kaemus saab eelneda objekti tegelikkusele ja toimida aprioorse tunnetusena,
ja nimelt see, kui ta ei sisalda midagi muud peale meelelisuse vormi, mis subjektis eelneb
kõigile tegelikele muljetele, millega objektid mõjutavad. Meeleobjekti võib kaeda üksnes
vastavuses selle meelelisusevormiga, võib teada a priori. Siit aga järgneb: laused, mis
käsitlevad vaid meelekaemuse seda vormi, on võimalikud ja kehtivad üksnes meeleobjektide
kohta; ning samuti ümberpöördult: kaemused, mis on aprioorselt võimalikud, saavad käia
üksnes meeleobjektide kohta. Ühesõnaga ruum ei ole midagi, mis on empiiriline, ta on
sõltumatu. Asi iseeneses on aga teiselpool kaemusvorme.(§ 9)
Aprioorselt võib asju kaeda üksnes meelekaemusvormi vahendusel, tänu millele võib objekte
aga tunnetada üksnes nõnda, nagu nad saavad meile nähtuda, mitte aga sellistena, nagu nad
võivad olla iseeneses, ning see eeldus on absoluutselt paratamatu