Näimises pole süüdi mitte meeled
siis ei toimuks mingit aprioorset kaemist: kaemus oleks alati empiiriline, sest seda, mis
sisaldab objektis iseendas, saab teada vaid siis, kui see olemas ja antud on. Seega on ainult
üks viis, kuidas kaemus saab eelneda objekti tegelikkusele ja toimida aprioorse tunnetusena,
ja nimelt see, kui ta ei sisalda midagi muud peale meelelisuse vormi, mis subjektis eelneb
kõigile tegelikele muljetele, millega objektid mõjutavad. Meeleobjekti võib kaeda üksnes
vastavuses selle meelelisusevormiga, võib teada a priori. Siit aga järgneb: laused, mis
käsitlevad vaid meelekaemuse seda vormi, on võimalikud ja kehtivad üksnes meeleobjektide
kohta; ning samuti ümberpöördult: kaemused, mis on aprioorselt võimalikud, saavad käia
üksnes meeleobjektide kohta. Ühesõnaga ruum ei ole midagi, mis on empiiriline, ta on
sõltumatu. Asi iseeneses on aga teiselpool kaemusvorme.(§ 9)