Platoni õpetus teadmisest ja mõtlemisest.
Oleks aga eksitus siit järeldada, et
Platoni järgi polegi teadmisel üldse midagi pistmist meeltega tajutava maailmaga. Vastupidi –
teadmine oli Platoni jaoks enesestmõistetavalt ikka orienteerumise vahendiks maailmas, kus
inimene elab. Pöördumine ideedemaailma poole oli ju Platonil algselt motiveeritud just sellega, et
tema hinnangul ei olnud meeltega tajutavasse maailma kätketud inimese jaoks piisavalt
usaldusväärseid ja kandejõulisi orientatsiooni-aluseid. Seetõttu tuligi leida meelemuljetele tugi
valdkonnast, mis jäi väljapoole meeltega tajutavat tegelikkust. Kui aga oli jõutud asjade
mõistuspäraste olemuste teadmiseni, siis sai selle teadmise kaudu põhjendada ka oma arusaamu,
mis olid kujundatud meeltetunnetusele toetudes, ehk Platoni terminoloogias – arvamusi. Olid ju
meeltega tajutavad nähtused Platoni ontoloogia kohaselt oma ideede jäljendused. Nii määratles
Platon vahel teadmist ka põhjendatud arvamusena. (Menon 97e-98a) Põhjendus eeldab tema
annaabi.ee 
