Uku Masing
Noorest
east peale põdes Masing tuberkuloosi ja elas viimased aastakümned tegelikult samahästi
kui ühe kopsuga. Küllap see süvendas tema loomuomast emotsionaalsust, meeleolu
kõikumist ja kahtlusi iseendas, vähendamata aga põrmugi tema erakordseid vaimseid
võimeid.
Esimese kümmekonna aasta jooksul, mil temaga kokku puutusin, jätsidki minule kõige
sügavama mulje Masingu geniaalsus ühelt poolt ja kõikumine ekstaatilise rõõmu ja musta
meelemasenduse vahel teiselt poolt. See kahtlemata haiglane meeleolude kõikumine
avaldus nii tema mõttearenduses kui luules. Ekstaasi hetkedel, mis võisid kesta päevi, oli
ta särav ja nakatav. Depressioonipäevadel, mida oli kahjuks tunduvalt rohkem, lõi välja
temas pesitsev trots ja jonn, ta võis teisi solvata ja mõnitada ning öelda kohutavaid asju,
näiteks seda, et kõik suured rahvad tuleks hävitada.
Pettumusega maailmas ja Eestis, millest ta tihti rääkis, käis kaasas pettumus iseendas