Viivi luik referaat
Sellist nn mässumeelset lüürikat
on küllalt, kuid minu jaoks ongi eriline just soe ja lihtne luule, mille omapäraks
on võimalus ridade sisse pugemises ja selles oma uue parema mina loomises.
Esimene kord, kui mulle ühed luuleread nii lähedale jõudsid, oli kuulates
Urmas Alendri soololaule. Viis oli täiesti lihtne ja tasane, kuid sõnad lausa
raidusid hinge, hakkasin värisema ning nutt tuli kurku. Varsti olid need
lauluread peas ja alati nukra meelelu puhul ümisesin ja laususin neid. Ükshetk
aga jõudsid nende ridade sõnum minuni ja laulsin neid hoopis teistel puhkudel -
laulsin siis kui oli kerge ja malbe olla. Nüüd tean, et selliseid ridu ja mõtteid
oskab paberile panna vaid Viivi Luik, kellest on saanud minu vaieldamatu
lemmik luuletaja. Need read ongi minuni toonud Luige luule ilu ja võlu:
Tahaksin pihlapuu rüppe,
Okstesse varjata pea.
Tahaksin pihlapuu rüppe,
Puhata oleks seal hea.
Pesevad vihmad ta marju,
Nendele vajutan suu
annaabi.ee 
