Johan Huizinga "Keskaja sügis"
räpast keelekasutust ja vandumist, siivutus pilgus ja zestis. Kuid, lisab ta juurde, ma ei tea,
mida võib raugaeas oodata noorukist, kes kuradit mängib. (174)
Pildid on üksnes selleks, et näidata pühakirjatundmatuile lihtsameelsetele, mida nad uskuma
peavad. Pildid on kirjaoskamatute raamatud. (palve Maarjale, 176)
... igapäevases usuelus olid pühakud nii tõelised, materiaalsed ja tuttavlikud kujud, et nendega
seostuksid kõik pinnapealsemad ja meelelisemad religioossed impulsid. (177)
Tõde kutsuti pühaku järgi.
Üks aastasada hiljem leidis reformatsioon pühakute austamise peaaegu kaitsetult eest, ei
võtnud ette kallaletungi nõia- ja kuradiusule ning poleks suutnudki seda teha, sest ta ise oli
selles veel kinni. Kas põhjus polnud selles, et pühakute austamine oli suurelt osalt muutunud
caput mortum´iks [surma pea(alkeemias:kasutu aine, ülejääk)]; et peaaegu kõik, mis puutus