Filosoofia gümnaasiumile
,,Puhta mõistuse kriitikas" defineerib Kant kriitikat kui mitte üksnes hukkamõistu, vaid pigem
piire määratlemiseks. Puhas mõistus e teadmine, mis ei saabu meelte kaudu ja on meelelisest
kogemusest sõltumatu. Tunnetus algab kogemusest ning ajalises mõttes eelneb kogemus igasugusele
tunnetusele, ent see ei tähenda siiski seda, et tunnetus kogemusest lähtub. Tuleb aga uurida, kas
inimesel on midagi a priori e enne kogemust, kaasa antud, enne kõike. Sel juhul on tunnetus puhas e
meeleleliselt puutumatu. Kogemust ei saa ka üldistada, see ei ole üldkehtiv, nt kõik lauad ei ole
puidust ning kõvad. Paratamatus ja üldkehtivus ei tulene kogemusest, nt surm on paratamatu ja
üldkehtiv, kuid me ei tunneta seda meeleliselt. Kant eristab analüütilisi ja sünteetilisi otsuseid
(analüütiline e lahtivõttev, nt keha on ruumiline; sünteetiline e kokkupanev, nt üks kera on kuldne).
Sünteetilisi otsuseid saab teha alati posteriori e pärast kogemust