Kujutage hetkeks ette, mis on selle taga! Mõelge, mille eest te oleksite igal õhtul laulma "...ma ootan purpurtundi..."! Mõelge, kui kaua te laulaksite seda kõrvuliigutavale publikule mõnuga ja kunas hakkab see teid endid tüütama?! Mina eriti kaua ei suudaks ja sellepärast imetlen hotelli-poiste vastupidavust. Ja kuigi ma tean, et see on nende leib, ometi küsin ma - MIKS nad edasi mängivad? Aga vist ei sõltu see enam neist - viiest mitte enam väga noorest mehest. Meelelahutusmasin on käima lükatud ning niikaua, kui tal veel veidikenegi hoogu jätkub, teda pidama ei saa... "Rock-Hoteli" põlvkond ei unusta teda. Barettide, tukkade ja masendavalt sarnaselt make upitud teismeliste põlvkond. Ühel ilusal päeval ta lihtsalt kaob. Aga ta on olnud, on jätnud jälje kellegi noorusesse, mälestustesse, maailmatajumisse. Ivo Linna - ka kümne aasta pärast vaatavad noored emad talle vargsi tänaval järele ning
annaabi.ee 
