inimesi nähesm inimeseks kui teised ühiskonna liikmed. Inimese kes on nägemispuudega või vaegnägija on võimalik teha peaegu kõiki toimetusi, mida saavad teha puudeta inimesed. Pimedad inimesed saavad käia näiteks kinos, teartis ja kontseridel. Pimedad lähenevad meelelahutusele teisiti, nad kuulavad toimuvat ning visualiseerivad selle põhjal endale pildi. Eestis eksiteerib pimedate selts, mis tegeleb erinevate meelelahutustegesvusega, mis on suunatud pimedate meelelahutamisega. Pimetate Selts MTÜ korraldab erinevaid võistlusi ja mänge (korvpall) millest pimedad saavad osa võtta. Pimedad inimesed suudavad mõnel määral isegi tööd teha, kus pole nägemine väga oluline. Üheks selliseks tööks oleks näiteks telefoniteel nõustamine või info jagamine. Pimedate inimestele on loodude erievaid viise, kuidas nad saavad liikuda omapäid linnas. Peamiselt kasutadakse juhtkoeri, aga on liikumiseks on võimalik kasutada valget keppi
tundunud imena, sest lavastus räägib eesti rahva põgenemisest läheneva Punaarmee eest vabasse läände. «Vaikuse vallamaja» (1987) sai juba peaaegu vabalt rääkida nõukogude korrast, metsavendadest ja küüditamisest. 1990. aastaid eesti teatris on nimetatud ka Madis Kõivu suure tuleku kümnendiks ning seda paljuski tänu Priit Pedajase lavastustele Eesti Draamateatris. Ajal, kus majandusraskustes teatrid tegelesid usinalt publiku meelelahutamisega, tõi Pedajas lavale Kõivu kaks filosoofilise koega draamat ning modernistliku mälu-uuringu «Tagasitulek isa juurde» (1993), mida käis vaatamas üle 12 000 inimese. Sajandivahetusel löövad draamateatris laineid aga juba Andrus Kivirähki näidendid. Eriliseks sündmuseks rahvusliku mentaliteedi uurimise ja õõnestamise vallas kujunes Kivirähki «Eesti matus» (2002), mida on mängitud suure menuga juba üle saja etenduse.
annaabi.ee 
