Blaise Pascal
ole nii sõltumatu, et ükskõik missugune müra, mis tema läheduses puhkeb, ei saaks teda häirida.
Selleks, et teda mõtlemast takistada, ei lähe tarvis kahuripauku. Piisab vaid tuulelipu või vintsi
kriiksatusest."
Pascali dialektiline vaim ei talunud ühekülgseid arutlusi, üheseid lahendusi ega põhjendamatuid
liialdusi. See ei olnud juhuslik, et "mõistusekultusele" vastukaaluks ei seadnud ta intuitsiooni või
"meelekultust", vaid määras igale gnoseoloogilisele võimele oma "seadusliku" kompetentsussfääri.
Pascal tundis tema jaoks looduses ülevaima- inimmõistuse jõudu ja võimu, kuid erinevalt
ratsionalistidest tundis ta hästi ka selle nõrkusi. Ei saa väita, et Pascal oli nende nõrkuste
ülemlaulikuks. Pigem oli ta tundlik registreerija nagu täpne baromeeter. Ta ei olnud kiretu
fikseerija, vaid kasutas tervet tunnetegammat: kibestumust, nostalgiat, valu, solvumist, kurba
hämmingut ja irooniat.
annaabi.ee 
