Platoni õpetus teadmisest ja mõtlemisest.
Kuid niisugune käsitlus
jätaks Platoni mõistestikku lünga. Meelekogemus võib ju meeleliselt kogetavat nähtust ka ikka
kas adekvaatselt tabada või meelepette ohvriks langeda. Platon paistabki “õige arvamuse” mõiste
sisse toovat selleks, et eristada adekvaatset meeletunnetust meelepettest. Teadmisest eristab õiget
arvamust aga see, et esitades meeltega tajutavat küll adekvaatselt pole see siiski põhjendatud.
Senine Platoni epistemoloogiliste vaadete esitus on osutanud meelekogemusliku tunnetuse –
arvamuse – ja mõistustunnetuse – teadmise – vastandlikkusele. Oleks aga eksitus siit järeldada, et
Platoni järgi polegi teadmisel üldse midagi pistmist meeltega tajutava maailmaga. Vastupidi –
teadmine oli Platoni jaoks enesestmõistetavalt ikka orienteerumise vahendiks maailmas, kus
inimene elab. Pöördumine ideedemaailma poole oli ju Platonil algselt motiveeritud just sellega, et
tema hinnangul ei olnud meeltega tajutavasse maailma kätketud inimese jaoks piisavalt
annaabi.ee 
