"meelekibedusega" - 1 õppematerjal

V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat

Plats oli päris pime ja ka toa valgust polnud näha läbi kahekordse purpurpunase eesriide, mis ukse sulgudes kohe kinni vajus. 2 1 5 Niipalju kui otsustada võis meie kurt, kes nende sõnu ju ei kuulnud, ajasid nad kahekesi väga armsalt juttu. Neiu lubas nähtavasti ohvitseril käe ümber piha panna ja tõrjus suudluse õrnalt tagasi. Quasimodo nägi alt kogu seda stseeni pealt, mis oli seda võluvam, et ta polnud pealtvaatajaile määratud. Ta jälgis seda õnne ja rõõmu meelekibedusega. Ega siis tol vaesel kuradilgi suu sarvest polnud, ja ta armetult kõverdunud selgroog oli niisama tundeline kui teistelgi. Ta mõtles kurvale elule, mida saatus talle oli määranud, sellele, et ta silmade eest alatasa möödusid naised, armastus ja kirg, kuid tal endal tuli leppida ainult teiste õnne pealtvaatamisega. Kõige valusamini aga riivas teda mõte, kuidas küll Esmeralda kannataks, kui ta seda kõike ise pealt näeks. Ja see muutis ta pahameele vihaks. Öö oli aga pime, ja kui