Tuulepealne maa
arvatud ühest stsenaristide käsutuses olnud trükis avaldamata sõduripäevikust.
Nagu tegelased korduvalt märgivad ja ise kogevad, võib sõda olla kõike muud, puhuti koguni
koomiline, kuid mitte ilus. Lipnik Reimanni enesetapu lugu tugineb tõsiloole, mis polnud
pealegi ainukordne. Loobuda elust sandina vaeses ühiskonnas, kus sõjasant polnud mingi
haruldus (kui palju oli neid tulnud juba maailmasõjast) - see oli kaine, kalkuleeritud otsus,
mitte meeleheitehoo vili.
Siinses loos satuvad poisid oma ulja eraluurekäigu tulemusel Landeswehri sõja kõige
tulisemasse rindelõiku. Konkreetsel kujul on nende ettevõtmine autorite looming, kuid
seesugust improviseerimist oli Vabadussõja ajalugu täis. Eesti sõduri, nagu ka soome oma,
suhe käsku ja ülemusse oli hoopis teistsugune - heasoovlikult öeldes loovam - kui vene või
saksa sõduri oma. Üks pole halvem teisest, igal rahval on tark sõdida oma loomuse kohaselt.