„Väljatõukamine ja survele allumine August Kitzbergi näidendis „Libahunt“
Kurbus muutus ta sees ümber
vihaks. Teoses on kättejõudnud kulminatsioon. Esimesed vihast hõõguvad sõnad ta suust on
meeleheitlikud ,,Mis te tahate minust!" ,,Inimeseks loete ennast, aga olete hullemad kui
kiskjad loomad! Libahundiks ütlete mind? Olen jah, te ju teisiti ei taha!" jätkab Tiina
emotsionaalselt. (lk 39) Retoorilise küsimusega kritiseerib Tiina inimesi kes usuvad et ta
libahunt on, et nad uskuda ei suuda, et Tiina tegelikult inimene on, justkui meeledki tahteski
uskuda, et Tiina libahunt on. Tiina halvustab inimesi nende käitumises ning kõrvutab enda
kõnes inimesi hundile, tuues välja positiivseid omadusi, mis on huntidel, kuid mis tema
arvates on puudulikud inimesel. Seda teeb ta selleks, et näidata inimestele, kui vastikult nad
temaga käitunud on. Hunt kui sümbolloom selles raamatus on mitmetähenduslik. Tiina kui
hunt vaba, julge ja sõltumatu esindab hundi kui looma häid omadusi. Tiinat ja tema ema