Tammsaare ja Gailit elulugu
püüus lõpuni ennast maksma panna tõeliselt elava inimesena). Konstateerin veel kord
Tammsaare kunsti segatust. Tegemist on siin ilmsemalt kui Mauruse romaanis tragikoomiliste
konfliktide reaga, mida kroonib tragikoomiline lõppefekt - Karini surm.
Satiirilist elementi olude ja institutsioonide (korporantlus) suhtes esindab muidu
sügavtraagiliselt mõjuv romaan ,,Ma armastasin sakslast". Siin on majaproua kujus ka Karini
tüüpi edasi arendatud, kuid hoopis meeldivamais värvides.
Enne siirdumist viimasena vaatluse alla tulevale sõna- ja mõttekoomikale tahaks tähelepanu
juhtida huvitavale asjaolule, et enamuses käsiteldud romaanidest leidub alati üks kuju, kes ise
jääb koomika seisukohalt kõrvaliseks, kehastab teose tõsist, ideeliselt väärtuslikku poolt,
sündigu tema ümber ka missugune märul tahes. Säärane kuju on ,,Tões ja õiguses" Indrek,
hella- või sügavatundeline maapoiss, nimeliselt romaani peategelane, sest tema hingeelu
annaabi.ee 
