V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
jõudnud olevat oma palvega esineda ja äärmiselt maheda häälega alustas ta:
«Armas vend, kas te minu vastu tõesti niisugust viha kannate, et te nii kurja näo teete
mõne rumala kõrvakiilu ja rusikahoobi puhul, mida ma ausas võitluses jagasin tont teab mis
poistele ja varganägudele, quibusdatn marmpsetis? Te näete, armas vend Claude, et ma ka
ladina keelt oskan.»
Kuid kogu see lipitsev silmakirjalikkus ei avaldanud rangele vanemale vennale tavalist
mõju. Kerberost ei saadud meekoogiga meelitada.* ülemdiakoni otsaesiselt ei kadunud
ükski korts.
«Kuhu te sellega tüürite?» küsis ta kuivalt.
«Olgu siis, asja juurde! Vaadake,» vastas Jehan julgelt, «ma vajan raha.»
See jultunud seletus tõi ülemdiakoni näkku õpetliku ja isaliku ilme.
«Teie teate, Jehan, et meie lään Tirechappe toob meile sisse, kui kaasa arvata kõik tulud ja
üürid kahekümne ühest majast, ainult kolmkümmend üheksa naela üksteist sol'i ja kuus
Pariisi teenarit