Naljandid ja anekdoodid
Miis paenu är küüni kõrvale, sääl ollu' uss, säält müüda nuka taade.
Mõtstsiga joosnu' ka küüni mano, sõs säält ümbre minemä taade, nännü, et lävi ol'l, karanu ka
sisse, arvas, et miis ussest sisse juusk. Miis joosnu nüüd ja pannu usse takst kinne. Mõtstsiga
küünih. Miis võtnu sõs uma mõõga, lännü' kuniga mano ja ütelnü: "Mõtstsia ole mina küüni kinne'
pannu, minge võtke' timä vällä." Mintü sõs kaema -- ol'l ka nii. Oi sedä avvu, mis meehel nüüd ol'l.
Kunigas annu' vahtse käsü: "Siinsamah mõtsah om üts nõnasarv, kiä kõik purutas, kes ette johus,
surma' tuu ärä." Miis lännü jälle mõtsa poole, vidänü umma mõõka takah ja mõtelnu: "Üteh
paag'ah iks surm saia om, kuniga käskü piät täütmä, ehk lätt jäll õnnes." Hääkene küll, lännü
mõtsa. Nõnasarvik tullu vasta, et mõts rogises õnne. Miis joosnu üte puu takast tõõse taade, saanu
annaabi.ee 
