KRIITILINE LINGVISTIKA ehk kriitiline diskursuse analüüs
Sellel on sarnased eesmärgid
keelekorraldusega, mis siiski tegeleb vaid keelekasutusega vormitasandil, aga tekstianalüüs on
astme võtta kõrgem (R. Kasik „Tekstianalüüs ja keelehoole“, Keel ja Kirjandus, 2006).
N. Fairclough esitas põhimõtteid raamatutes „Keel ja võim“ 1989 ja „Diskursus ja sotsiaalsed
muutused“ 1992. Hiljem on kokku võtnud analüüsi tulemusi koos paljude näidetega raamatus
„Meedia diskursus“ – meediakeele analüüsi õpik. Fairclough järgi tähendab kriitilisus sotsiaalseid
tavasid ja harjumusi ning nende hulka loeb keelekasutuse alla. Tavad ja harjumused on seotud
põhjus-tagajärgsuhetega, pole suvalised – keelekasutajad ei märka tavaolukorras põhjuslikke
suhteid, vaid peavad loomulikuks. Enamikule inimestele on ebaselge võimu ja keelekasutuse
seos, kuigi keel on võimus keskmes, sest võimulolijad räägivad ja kirjutavad. Suhted kujunevad