üksteise elu täiuslikus. Kuid mida teha elukaaslase puudumisel? Tarvis on vaid silmad lahti ringi käia ja märgata inimesi enda ümber. Võib-olla on selleks "õigeks" meie naaber või ammune tuttav. Ehk isegi juhuslik vastutulija. Armastus on kõikjal ja muudab elu elamisväärseks. Sugugi vähem tähtis pole ka mõttetu püüd täiuslikkuse poole. Inimesed seavad endale saavutamatuid sihte ja nendeni jõudmise luhtudes langevad masendusse. Eeskujudeks võetakse idealiseeritud meediakangelased ja kui püüd neile sarnaneda ei õnnestu, peetakse end alaväärtuslikuks. Mõttetargad on kord öelnud: "Ära püüa olla suur mees, ole lihtsalt mees!" Paremuse poole püüdlemine on hea, kuid ei tohi unustada, et oleme inimesed. Ka visalt jälitav ebaõnn võib ellu süngust tuua. Kuid kõigel on põhjus, isegi halbadel asjadel. Ebaõnne on tarvis, teadmaks mis on õnn. Ja ega siis õnnetused kogu aeg ka ei juhtu. Enamasti läheb plaanitu meil siiski korda
säilitada traditsioonilise päevalehe soliidsus. Ajakirjandus valib uudist juba üle saja aasta ühe ja sama mõõdupuu järgi. Kui lugu pakub rahvale kõneainet, on ebatavaline ja tuntud isikuga seotud, pääseb see ka lehte. Näiteks on tänases "SL õhtulehes" kolm teemat, mis on seotud tuntud nimedega. Artiklid on kirjutatud Enrique Iglesiasest, Christina Aguilerast ja uuest kuumast paarist- Naomi Campbellist ja Lewis Hamiltonist. Muusika tellib rahvas, mängijaks on meediakangelased, ajakirjandus etendab üksnes ruupori ehk helitehnika rolli. Lubamatu on praeguse ajakirjanduse keelekasutus, kus vohavad kõnekeelsed väljendid ja valimata slängisõnad. Täna, kus meie riigikeeleks on eesti keel, tuleks silmas pidada, eelkõige avalikes väljaannetes, keele korrektsust ning puhtust. Eesti rahvas on väike rahvas ning meie emakeele püsimajäämine on ohus ja ohu allikaks pole niivõrd kultuurkeelte pealetung Läänest ega siinsete venemaalaste vaeg või
annaabi.ee 
