Metsade sääst
Rippuvaid
isasurbi seostati viljapeadega ja neid nimetati leivaurbadeks. Vanu, seemnetest
tühjaks pudenenud ja mustunud emasurbi seostati ikaldusega ja neid nimetati
näljaurbadeks. Kui leppadel oli kevadel näha ohtralt leivaurbi, aga vähe näljaurbi, pidi
see ennustama leivarohket aastat. Vastupidine seis ennustas viletsat viljasaaki.
Puude õitest pälvisid talurahva silmis teistest enam tähelepanu pärna ja toominga
õied. Pärnaõisi hinnati seetõttu, et nad olid olulised meeandjad. Pärnaõisi koguti ja
kuivatati ka ravimtee valmistamiseks. Pärnateed peeti heaks külmetushaiguste
vastaseks rohuks. Toominga õisi on rahvas alates 20. sajandist peamiselt hinnanud
nende tugeva lõhna ja kauni valeva värvi pärast. Seepärast on õiekobarates toominga
oksi sagedamini kui teiste puude õites oksi toodud tuppa vaasiehteks. Toominga
oksad, kus küljes õiekobarad, pidid rahva meelest olema ka heaks kaitsevahendiks
aiakahjurite muttide, mügride ja hiirte vastu