Meditsiiniajaloo konspekt
tulemusel sai väita, et organism toimib kui mehhaaniline ja füüsikalis-keemiline üksus
(Pavlov oli materialistliku suuna pooldaja loodusteadustes, eriti neuroteadustes).
Eelnevast lähtuvalt hakkas Pavlov kõnelema nn füsioloogilisest sünteesist, väites, et
ka arst tegeleb sageli samaga, millega füsioloog, nt manustades inimesele, kel mingi
organ (jutt käis nt kilpnäärmest) eemaldatud, eluks vajalikku mõne meditsiinilise
preparaadi kujul. Pavlovi lähenemine ennustas ette hulga meditsiinipraktikate sündi,
alustades hormoon-asendusraviga ja lõpetades geeniteraapiaga. (Võrreldes
lähenemist, mille kohaselt organism on ,,masin", milles igal jupil oma tähtsus,
evolutsiooniteooriaga, saadi aru, et organismist võib leida ka selliseid organeid, millel
enam vajadust ei ole nt nn pimesool. Tekib nn düsteleoloogia kontseptsioon, Ilja
Metsnikov (1845-1916) väitis koguni, et kogu jämesool on üleliigne!) August
Weisman (1834-1914, temast tuleb juttu edaspidi, geneetikaga seoses) arvas, et
annaabi.ee 
