Uurides etanaali polümerisatsiooni avastas aldoolse kondensatsiooni 1872, pakkus välja meetodi estrite saamiseks lähtudes alküülhalogeniididest . 1867 koostöös Kekuléga sünteesis benseenist fenooli. 1848 uuris N- sisaldavaid org ühendeid. Võttis kasutusele külgharuga destillatsioonikolvi- Wurtzi kolb. Tegeles biokeemia ja meditsiinilise keemiaga, avaldas artikleid atomistliku teooria toetuseks. William Williamson (1824-1904) inglise keemik, sai Heidelbergist meditsiinihariduse, õppis Liebigi ja Graham´i juures. Oli 1849a Londonis University College´i professor. Uuris alkoholide ja eetrite struktuuri. Arendas org ainete tüüpide teooriat, näidates 1850-1852, et vee molekulist saab tuletada ka eetrid- asendades vee molekulis mõlemad vesinikud alküülradikaaliga. Näitas väävelhappe katalüütilist toimet alkoholist eetri sünteesimisel . Charles Frederic Gerhardt (1816-1856) prantsuse keemik, õppis Karlsruhes, Leipzigis, Gissenis, Dresdenis. 1844
Uurides etanaali polümerisatsiooni avastas aldoolse kondensatsiooni 1872, pakkus välja meetodi estrite saamiseks lähtudes alküülhalogeniididest . 1867 koostöös Kekuléga sünteesis benseenist fenooli. 1848 uuris N- sisaldavaid org ühendeid. Võttis kasutusele külgharuga destillatsioonikolvi- Wurtzi kolb. Tegeles biokeemia ja meditsiinilise keemiaga, avaldas artikleid atomistliku teooria toetuseks. William Williamson (1824-1904) inglise keemik, sai Heidelbergist meditsiinihariduse, õppis Liebigi ja Graham´i juures. Oli 1849a Londonis University College´i professor. Uuris alkoholide ja eetrite struktuuri. Arendas org ainete tüüpide teooriat, näidates 1850-1852, et vee molekulist saab tuletada ka eetrid- asendades vee molekulis mõlemad vesinikud alküülradikaaliga. Näitas väävelhappe katalüütilist toimet alkoholist eetri sünteesimisel . Charles Frederic Gerhardt (1816-1856) prantsuse keemik, õppis Karlsruhes, Leipzigis, Gissenis, Dresdenis. 1844
erialade jaoks loodud riiklikud õppeasutused (kirurge nt vajasid armeed). Ülikoolid viisid üha enam õpet kliinikusse (ja hankisid seetõttu endale praktikabaasiks haiglaid), teisalt taipasid haiglad eneste potentsiaali ning asusid ise huvitatutele kursusi läbi viima. Lühemaid kursusi asusid läbi viima ka ülikoolid, mõeldes neile, kel polnud raha või aega (töötamine nt kirurgina) läbida kogu mahukat mitmeaastast kursust. Kursusi asusid korraldama ka kirurgide tsunftid. Meditsiinihariduse muutumine mitmepalgeliseks tekitas vajaduse seda põhjalikumalt korraldada. Tekkis ühtlustatud lähenemine õppekavale ning lähtuvalt õppekavade võimalikust varieeruvusest põhimõtteliselt kahesugused arstidiplomid: 1) kõrgema järgu omad (M.D.), millised eeldasid ülikooli õppekava läbimist ning; 2) madalama taseme omad, mille puhul piisas nt 5-aastasest praktikast mõne kirurgi, apteekri vms juures, millele tulnuks paar aastat
annaabi.ee 
