Meditsiiniajaloo konspekt
nähakse üksikut, mitte üldist. Liigne füüsilise keha keskne lähenemine osutab ka
küsimusele, mida ravida kas keha või hinge, eluviise jne.
Sellises kontekstis kerkib esile meditsiiniantropoloogia mõiste.
MEDITSIINIANTROPOLOOGIA on õpetus haigest inimesest. See on
vastukaaluks inimese objektina (mateeria fragmendina) käsitlemisele. Eeldatakse, et
inimest iseloomustab lisaks ainevahetusele jms-le veel intiimsus, vaimsus, ajalooline
ja ühiskondlik loomus jne. Valdar Parve nimetab meditsiiniantropoloogial järgnevaid
osiseid:
· kliiniline tüübi- eriti konstitutsiooniõpetus;
· meditsiiniline personalism ehk isikukäsitlus;
· Meditsiinipsühholoogia;
· psühhoanalüüs;
· psühhosomaatiline meditsiin;
· biograafiline meditsiin;
· fenomenoloogilised ning eksistentsialistlikud meditsiiniantropoloogiad.
Meditsiiniantropoloogia keskne probleem on see, et inimene, olles psühhofüüsiline
ehk psühhofüsioloogiline olend, ühendab füüsilise (materiaalse) ning vaimse
(metafüüsilise)
annaabi.ee 
