jumalate kättemaksust kuivõrd just looduslikel põhjustel. Seega polnud haiguste tõrjel esmatähtsad mitte palved ega maagia, vaid õige diagnoos ja kohane ravi. Egiptuse arstid oskasid valmistada paljusid ravimeid, nii joogina sissevõtmiseks kui ka salvina pealemäärimiseks. - (Kõiv 1998: 38). Meditsiin Vana-Egiptuses allikad Vanimad teadaolevad meditsiinialased papüürused pärinevad Keskmise riigi perioodist (2250-2050 e Kr). Enamus meieni jõudnud meditsiinialastest papüürustest on pärit aga Uue riigi ajast (1580-1085 e Kr). Kuni Vana-Egiptuse kirja desifreerimiseni olid ainsaks Vana-Egiptuse ajalooallikaiks antiikaja ajaloolaste ja kirjanike ülestähendused. Palju on Egiptusest kirjutanud Kreeka ajaloolane Herodotos ning kreeka keeles kirjutanud Egiptuse preester Manethon. Vanad Egiptuse arstiteaduse traktaadid pole meieni säilinud. Nende olemasolust annavad tunnistust vaid muistsete ajaloolaste ülestähendused.
dialoogidena, veendumus – voorus, ideede õpetus. Pythagoras- matemaatik, püüdis mõista arvude olemust ja uuris sellest tulenevalt matemaatilisi probleeme, Pythagorase teoreem (idee – maailmakorraldus põhineb arvulistel suhetel). Sokrates- Ateena filosoof, edastas oma vaateid suulistel vestlustel ja ei võtnud tasu, voorus, arvas et sofistid ei tea mis voorus on. Hippokrates- kuulus arst, kes kirjutas raamatu meditsiinialastest teadmistest (teos sisaldab haiguste sümtomite ja kulgemiste kirjeldusi ja püüab haigusi seletada looduslike, mitte jumalike põhjustega). Herodotos- ajalooisa, hakkas uurima ja üles tähendama lähema ajaloo sündmusi (teos – „historia“- Kreeka-Pärsia sõjad). Aleksander Suur- Makedoonia kuninga poeg, Kreeka uus valitseja, võttis üle kõik Pärsia riigile kuulunud valdused, pidas ennast kogu maailma valitsejaks
annaabi.ee 
