Heiki Vilep ja uusim lastekirjandus
Lapsele kirjutades peab uuesti lapseks muutuma. (Ewers 2000:
162). Kirjanduslik lastekasvataja kohtleb lapsepõlve kasvatusliku protsessina. Tema
teosed kujutavad lapspeategelase arenemislugu. Kirjandusliku kasvataja jaoks on
kirjandus vaid vahend eesmärgi saavutamiseks. (Ewers 2000: 161).
Lastele kirjutamist on Vilep põhjendanud järgmiselt: ,,Kirjutades keskendun ma ise
lapseks, võtan oma fantaasia ja panen minema nii kiiresti kui näpud võtavad. Lastele
kirjutamine on nagu teraapia, ma mediteerin ennast õnnelikku ja rõõmsasse kohta. Ma
olen rõõmunarkomaan, see tunne on ülem kõigist tundeist." (Vilep 2007b). Oma
kodulehe avalehel on Vilep lastele kirjutamise põhjusena muu hulgas ära toonud
järgmist: ,,/.../lastele kirjutades ei teki kiusatust salata või valetada. Nende maailm on
helge, puhas ja otsekohene. Romaani kirjutades paned raamatusse tahes tahtmata väga
palju iseennast, samas fakte ära jättes, ilustades, liialdades jne. Lastel pole selle