kõik see sisendab ebakindlust tuleviku suhtes. Palju on kurdetud selle üle, et meie sporditreenerid ei oska õigel ajal lapsi treenida. Õige aeg tõsisemalt treenima hakata pidevat olema kaheteistkümne- kolmeteistkümne aastasena. See tähendab nädalas viis kuni seitse trenni, mis tänapäevase Eestiga võrreldes on kolm-neli trenni nädala kohta rohkem. Võrreldes Eestit Sloveeniaga tuleb ilmsiks tõsiasi, et meie väike medalisaak ei ole seotud meie väiksusega. Sloveenia on Eestist 2 korda väiksem, veidi üle kahekümne tuhande ruutkilomeetri. Rahvaarv on Eestist küll seitsmesaja tuhande võrra suurem, kuid elatustase siinset ei ületa. Kokkuvõttes oleme suhteliselt sarnased geograafilisest vaatenurgast vaadates, kuid Sloveenia medalisaak Vancouveris trumpab Eesti saagi mitmekordselt üle. See näitab, et suurus ilmtingimata ei määra võimekust spordialadel, lihtsalt peab oskama õigel ajal alustada.
on iga medal, mis erinevatel aegadel olümpiatelt võidetud, iga riigi, ka meie jaoks, hindamatu väärtusega. Ikka on leidunud Eestiski keegi, kelle sportlik ettevalmistus on lubanud tõusta tippu maailma suurimal spordipeol. Võitnud esimese olümpiamedali 1912. aastal, on eestlased sealt alates pea alati jõudnud ka pjedestaalile. Talimängudelt võideti eelmisel sajandil kaks medalit, kuid seda rikkamalt on möödunud kahed viimased mängud. Ning kokkuvõttes on eesti sportlaste medalisaak olnud selline, et me võime end kahtluseta nimetada spordimaaks. Sest vaatamata oma väiksusele suudame olümpiamängudel seljatada endast märksa tugevamaid. Seejuures on Eestis sündinud või Eestit esindanud sportlased võitnud medaleid lisaks sini-must-valge lipu all veel ka Venemaa, NSV Liidu ja Rootsi koondises.Alates Martin Kleini olümpiaedust 1912 Stockholmis, on järgnenud 94 aasta jooksul võidetud kokku 73 kuldset,
annaabi.ee 
