esindusisikuks või unustatavaks spiooniks? Antud artikkel seostub ehk kõige rohkem (samas väga vähe) „Inimese arengu ja sotsiaalse keskkonna“ teemaga loengutest. Nature ja nurture probleemi osas – kumb on inimese arengus olulisem? Antud juhul kui teatud inimtüübid on meeldejäävamad, siis see on pigem kaasasündinud omadus. Kuid kui järgnevad uuringud tõestavad mingite omaduste muutmisel mäletatavuse muutmist, siis on võimalik seda nö keskkonna mõjul muuta. William McDougali arvates on inimkäitumine määratud kaasasündinud instinktide poolt ja mõneks nendest instinktidest on näiteks vastumeelsus ja sümpaatia. Erinevad uuringud on näidanud, et sümpaatne inimene jääb paremini meelde kui mitte nii sümpaatne. Mina isiklikult lugesin seda artiklit huviga ning otsisin veel lisa lugemist. Ma ei olnud varem sellele teemale absoluutselt mingit tähelepanu osutanud – puudus isegi teadmine sellest.
puhutud, ja siis kostis rõõmus naerulagin ning algas uus jaht. Kuid igal asjal on lõpp. Vähehaaval liikus rongkäik järsult allapoole laskuvat peakäiku mööda edasi, küünlatulukeste 168 rea valgustades ährriaselt kõrgeid kaljuseinu peaaegu kuni nende ühinemise punktini kuuekümne jala kõrgusel. See peakäik oli ainult kaheksa või kümme jalga lai. Iga paari sammu järel harunesid kummalegi poole kõrged ning veel kitsamad lõhed, sest McDougali koobas oli tegelikult vaid määratu suur kõverate käikude labürint, kus käigud jooksid risti-rästi üksteisest läbi ega viinud kuhugi välja. Räägiti, et siin lõhede ja kuristike rägastikus võis rännata päevi ja öid, ilma et koopa lõppu jõutaks, võis minna allapoole ja allapoole, üha sügavamale maa sisse, ja midagi ei muutunud: labürint labürindi all, ja kõik lõputud. Keegi ei «tundnud» koobast. See oli võimatu asi.
annaabi.ee 
