Huntämbliklased ( Pardosa & Lycosa ) Huntämbliklased kuuluvad sugukonda huntämbliklased, seltsi ämblikulised ja klassi ämblikulaadsed. Ta esineb terves maailmas, peale polaaralade. Enamus ämblikke püüavad saaki võrku punudes, huntämblik ajab saaki aga taga, sealt on ka ta nimi pärit. Huntämbliklased on väga osavad jahimehed, kes esinevad erinevates elukeskkondades. Harilikult esinevad nad siiski kuivades ja hõredavõitu paikades, eriti sellistel aladel nagu Ameerika preeriad. Mõned liigid on suutelised igal pool elama, teised aga on väga valivad oma elukeskkonna suhtes. Arvukalt väikesi huntämbliklase liike esineb taimestikus, kaljupragudes või kivide all. Suuremad liigi esindajad vajavad aga suuremaid alasid ja ehitavad endale tavaliselt urud, kus nad püsivalt elavad
troopilistes vihmametsades, märgaladel ja mägedes kuni taimkatte ülapiirini. Harilikult esineb neid kuivades ja hõredavõitu paikades. Mitmed arvukaimad liigid on suutelised elama peaaegu igal pool, teistel on erikohastumused ning nad asustavad mäetippe, jõekaldaid, järvi või märgalasid. Osa tillukeste huntämbliklaste liike varjab end taimestikus, kaljupragudes või kivide all. Suured huntämbliklased vajavad suuremaid varjupaiku ning ehitavad tavaliselt sügavaid urge, kus nad püsivalt elavad. Osa huntämbliklastest armastab soojust ja on aktiivne päeval teised liigid harrastavad aga öist eluviisi. Mõned liigid armastavad päikesepaistel peesitavad ja neid võib neid näha kuumenenud kividel või puutüvedel. Paljunemine Innaaeg on parasvöötmekliimas suvel ja troopilistel liikidel aastaringselt. Huntämbliklaste
Eestis on 2016 aasta seisuga kindlaks tehtud vähemalt 37 liiki krabiämblikke ja neid on üldiselt üsna kerge teistest eristada. Krabiämbliklaste kaks esimest jalapaari on muundunud pikkadeks haardejalgadeks, mis saagi haaramiseks on hästi sobivad, kuid jalutamisel kasutavad nad liikumiseks põhiliselt kahte tagumist jalapaari, mis on teistest lühemad. Krabiämbliklaste jalad on külgmise asetusega, mis võimaldab krabilaadset liikumist ka külgsuunas ja tahapoole. Krabiämbliklased ei püüa saaki võrguga, vaid ootavad liikumatult lillelehtede vahel, mille värvusega nad ühte sulanduvad. Mõningad neist on võimelised isegi vastavalt lille värvusele oma värvust muutma. Üldiselt nende saagiks langevad liblikad, kärbsed või mesilased, kes lendavad õitele nektari järele ning ei märka seal passivat ämblikku. Krabiämblik hoiab esimest jalapaari kahele poole laiali – valmis saaki haarama. Seejärel ta tapab ohvri mürgihammustusega.
annaabi.ee 
