Harala elulood
seda rkis mulle Udu sulane Jaan,
kui ta ehale tuli ja kannelt mngis.
Olin kaelakandmisest saati ttdrukuks,
kandsin lbi pori ja lume vett ning sma
viieteistkmnele lehmale.
Stta minnes kinkis Jaan mulle sinise rtiku.
hel kiilasjisel hommikul prantsatasin
kaelkookudega ue maha,
nikastasin selja ega klvanud enam tallu.
Jaan saatis Karpaatidest kirja,
mis lppes snadega:Oota mind,sirguke.
Teine kiri oli venekeelne,selles oli surm.
Asusin kirikuklla,hda petas mu mblema.
mblesin palju palituid,kleite ja jakke
Harala vasemale rahvale.
htuti mrisin kampripiiritusega haiget selga
ja Jaani rtiku muster kulus mulle phe.
Neljakmnendal aastal olin maakomisjonis.
Aasta prast lasti meid vallamaja taga maha.
Ja sinine rtt oli mul peas.
Herbert Rannamees
Peetrusel oli palju tegemist
sellel verisel aastal
ja ta lausus mulle tdinult:
(Herbert Rannamees,oota pisut.)
Mina,idapataljoni poiss,
poleks tohtinud uskuda Peetrust,
seda juuti,oleksin pidanud
kihutama talle keresse
annaabi.ee 
