Retsensioon “Beethoveni Viies sümfoonia”.
ettekandes ning kordus pidevalt erinevates variatsioonides. Kõrvalteema oli õrnem
ja laulvam, aga kogu aeg oli siiski kuulda saatuslikku koputuse motiivi. Saatuse
koputus kõlas kord vaikselt, kord väga suure jõuga. Meelde jäi õrn ja kaeblik
oboesoolo. Teises osas mängis orkester võidukate ja säravate marsihelide taktis ja
aeg-ajalt oli ikka kuulda koputuse motiivi.Kolmas osa algas lustlikumalt, koputuse
motiiv oli kuulda, kuid veidi katkendlikumalt, aeg-ajalt kostsid kõrvu
mazoorsemad helid. Saatusesümfoonia finaal oli emotsionaalne ja jõuline.
Beethoveni V sümfoonia oli esitatud väga heal tasemel, orkestri esitus oli särav
ja hoolikalt läbitöötatud. Enim meeldis metsasarvede mäng, mis koputuse-
motiivis hästi esile tulid. Ka teiste puhkpillide soolod õnnestusid minuarust
suurepäraselt.
Täis kontserdisaalist lahkus rahvas õnnelike nägudega. Selline võimas muusika
läks hinge ja liigutas iga kontserdil viibinut ning pakkus suurt muusikalist
rahuldust