Tiit Lauk humanitaar
nagu ta ise kirjutab: “Püüan lühidalt alljärgnevalt võtta kokku enese veendeid aastatepikkuse
studeerimise tulemusena jazz’ist üldse, käesoleval juhul aga ainult klaveristiilidest, et seega
tutvustada minu kriitika aluseid, millest lähtun.” Ambel jaotab džässpianismi kahte suurde
alaliiki: salongi stiil ehk “novelty grupp” ja “originaal-jazz’i põhialustel rajanevad stiilid”.
Esimesse jaotusse paigutab ta sellised tol ajal populaarsed pianistid nagu Billy Mayerl ja
Charlie Kunz, kommenteerides nende mängu järgmiselt: “/.../ see pole siiski jazzklaverdamine
originaalses mõttes. See on vaid rütmiline muusika – jazz laiemas mõistes”. Teise jaotusse
ehk “originaal-jazz’i põhialustel rajanevate stiilide” alla on tal paigutatud Earl Hines, Teddy
Wilson, Thomas “Fats” Waller, Meade “Lux” Lewis, Albert Ammons ja Bill (William)
“Count” Basie. Aeg on tõestanud, et tal oli täielik õigus – need nimed on tuntud tänapäevalgi