V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
jne., jne., jne.; foogtid, vanemad, bürgermeistrid; bürgermeistrid, vanemad, foogtid, kõik
jäigad, tähtsate nägudega, pidulikult sametis ja damastis, peas mustad sametbaretid suurte
küprose kuldlõngast tuttidega; kõik tublid flaami mehed, tähtsad ja tõsised kujud, nagu neid
Rembrandt nii tugevatena ja väärikatena tumedal tagapõhjal oma «Öises vahtkonnas» on
maalinud; isikud, kelle laubale oli kirjutatud, et Austria Maximilianil oli õigus täiesti
usaldada «nende mõistust, vahvust, kogemusi, ausust ja ettenägelikkust» nagu ta manifestis
seisis.
Siiski oli üks erand. Sel oli peen, tark, kaval nägu, midagi ahvi ja diplomaadi koonu
taolist. Kardinal astus kolm sammu tema poole, tegi sügava kummarduse. Siiski oli selle
mehe nimi ainult «Willem Rym, Genti linna raehärra ja esimene võimukandja».
Vähesed teadsid, kes too Willem Rym oli. Haruldane vaim, kes revolutsiooni ajal oleks
hiilgavalt sündmuste
34