Tõde ja Õigus II Terve tekst
kuis võisite siis teie mind armastada! Ei, teie ei võinud. Seda mõistan alles nüüd. Nõnda
kannatas inimsus, tõsine inimsus ja teie. Aga õpetaja peab ometi olema inimene, tõsine
inimene. Õpilane maksab küll temale palka, aga õpetaja peab siiski jääma inimeseks. Mõistate?
Õpetajas on inimest, koolidirektoriski on pisut. Härra Maurus ütles mulle küll tunnid üles, aga ka
temas on inimest, vististi on. Mis te arvate, kas härra Mauruses on pisut inimest? Mina arvan, et
ikkagi on. Ja teate, miks ja mis ajast saadik ma seda arvan? Eilsest päevast saadik, sellest
silmapilgust, kus ta teiega minu juuresolekul midagi omas keeles rääkis, mis teid muigama pani.
Mina, õpetaja, teie inimsuse eeskuju, ei muianud, aga teie tegite seda. Ka need paar venelast ja
üks lätlane jäid tõsiseks, ainult teie ühes direktoriga muigasite isekeskis. Ja siis mõtlesin ma: