Onomastika, nimekorraldus
muutmatu (mugandamata) kirjutusviis.
Uuele kirjaviisile üleminekul kinnistati isikunimede kirjutamine nende
algkujul (Hurt 1864), ent kohanimede osas jäi reegel lahtiseks. Carl Robert
Jakobson (1868) rakendas väliskohanimedes järjekindlalt uut häälduspärast
kirjaviisi (nt Aafrika, Boliivia, Börminghäm 'Birmingham', Värsalj
'Versailles'), ent taotles algse häälduse edasiandmisel suuremat täpsust kui
mitmed hilisemad analoogilise kirjaviisi pooldajad (vrd nt Rokki Mauntiins
'Kaljumäestik', Eioovä 'Iowa'). 19. sajandi lõpupoolel sagenes ka kohanimedes
mugandamata kirjutusviisi kasutamine, seda propageeris eriti Karl August
Hermann. 20. sajandi alguses muutus kohanimede kirjutamine algkujul
ajakirjanduses tavaks, ent lõplikult sõnastati see reeglina 1911. a
keelekonverentsil Tartus. Eestipäraselt lubati kirjutada kohanimesid, mis juba
"omapäraliselt välja on arenenud".
See reegel stabiliseeris põhimõtteliselt võõrnimekirjutuse, 1930. aastatel
annaabi.ee 
