suurettevõtete (näiteks Aleksandrikooli) viltuminek kodumaal, lahkhelid ja tülitsemised eesti avaliku elu tegelaste vahel, lähima sõbra Jakobsoni surm, millega varises kokku palju lootusi see kõik mõjus lõpuks Kölerile sedavõrd masendavalt, et ta kibestunud meeleolus kõikjalt tagasi tõmbus. Ta andus kuni oma surmani ainult oma kutsetegevuse- le. (Pukits 1997: 33) 1899. aasta 22. Aprillil suri 73-aastane J. Köler Peterburis oma ateljees Vassili saarel. ,,Sakalas" ilmus suur matusekuulutus tekstiga ,,Isa Köler on surnud" ning mõned päevad hiljem teadaanne ,,Professor Johann Köleri muldasängitamise kohta Suure-Jaani kalmistul". (Marand 1996: 57) Ajalehe andmetel ei mahtunud kõik leinajad Suure-Jaani kirikusse. Kohal olid kolm pasunakoori, Suure-Jaani meeskoor ja Viljandi segakoor ning leinavate seltside ja teiste koosluste esindajad. Puusärk oli kaetud musta kaleviga ja kaunistatud hõbenarmaste ning tuttidega. (Marand 1996: 57) 17
suurettevõtete (näiteks Aleksandrikooli) viltuminek kodumaal, lahkhelid ja tülitsemised eesti avaliku elu tegelaste vahel, lähima sõbra Jakobsoni surm, millega varises kokku palju lootusi – see kõik mõjus lõpuks Kölerile sedavõrd masendavalt, et ta kibestunud meeleolus kõikjalt tagasi tõmbus. Ta andus kuni oma surmani ainult oma kutsetegevuse- le. (Pukits 1997: 33) 1899. aasta 22. Aprillil suri 73-aastane J. Köler Peterburis oma ateljees Vassili saarel. „Sakalas“ ilmus suur matusekuulutus tekstiga „Isa Köler on surnud“ ning mõned päevad hiljem teadaanne „Professor Johann Köleri muldasängitamise kohta Suure-Jaani kalmistul“. (Marand 1996: 57) Ajalehe andmetel ei mahtunud kõik leinajad Suure-Jaani kirikusse. Kohal olid kolm pasunakoori, Suure-Jaani meeskoor ja Viljandi segakoor ning leinavate seltside ja teiste koosluste esindajad. Puusärk oli kaetud musta kaleviga ja kaunistatud hõbenarmaste ning tuttidega. (Marand 1996: 57)
annaabi.ee 
