Eesti kultuurilugu
Koos kujutlusega elu jätkumisest teispool surma peab kindlasti rääkima kodukäijast. See tegelane
oli eesti rahvausundis hästi tuntud ja laialt levinud.Peeti väga loomulikuks, et inimene pärast
surma kodus käima hakkas, ning imestati siis, kui seda ei juhtunud. Kodukäijaks hakkasid
peamiselt halvad inimesed, kellel eluajal mingid tähtsad toimetused tegemata jäid või kelle
omaksed kõiki matusekombeid korralikult ei täitnud. Tähtsaks peeti koduskäimise ennetamist
kõiki vajalikke matuseaegseid toiminguid hoolikalt läbi tehes. Kui surnu juba kodus käis, oli
teda sellest kombest väga raske võõrutada.
Matmiskombed
Umbes keskmisel rauaajal hakkasid eestlased oma surnuid indogermaanlaste eeskujul põletama.
Sellest ajast pärinevates hauapanustes peale ehete mingeid (tarbe-)esemeid ei leidu. Surnute
põletamise komme kestis Eesti aladel ligikaudu paar tuhat aastat ja lõppes ajaloolise aja algusega.
Eestlaste muistseteks matusepaikadeks olid kivikangrud ja hiied
annaabi.ee 
