vabaõhumuuseumi korraldatud ettevõtmisele, pigem ikka minnakse kuskile Jaapani restorani sushit sööma või Ameerikast pärit bowlingut mängima. Meie enda tavad ja rahvuslikud meened on justkui magedad. Kunagi käis elu maal nii mis kole, aga nüüd surevad maakohad järjest välja. Maakoole, -poode ja sidejaoskonde järjest suletakse, sest järjest rohkem inimesi suunduvad linna elama. Maale jäävad vaid vanurid, kes ka ajapikku surevad ja nii mattuvadki maakohad otsekui tuha alla. Aga sellele kõigile aitavad ju kaasa meie poliitikud, meie omad iidolid ja suurkujud, kes tahavad noortele meele järele olla, kas siis häälte ostmiseks või niisama. Alati kui midagi korraldatakse, on sellel võõramaised mõjutused. Aga nii surebki ju meie oma kultuur välja. Kui palju inimesi veel teab, mis on meie rahvuslind, -puu või -kala? Julgen arvata, et vähesed. Ma ei väida, et peaks meie kodanikele meie enda ajalugu ja kultuuri peale
erinevaid arusaamu ja just see teebki meid eriliseks. Omadus, mis ühe jaoks võib tunduda ilus, ei pruugi teisele üldse meeldida. Seega ei saa inimesi kindlasti liigitada ilusateks ja koledateks. Inimese arusaam ilust sõltub mingil määral sellest, mida ta iseendast arvab. Tihti näeme me teises inimeses kindlaid omadusi, mida me sooviks endale, ja see viibki meid arvamusele, et me ei ole piisavalt ilusad. Me oleme nii kinni asjades, mida meil ei ole, ja tihti mattuvadki meile meelepärased omadused ebakindluste alla ja seetõttu kahaneb ka enesehinnang. Selleks, et tunneksime enda õnnelikuna, peame end tundma ka ilusana. Parim viis selleks on näiteks veeta aega lähedastega nii palju kui võimalik. Just nemad on inimesed, kes meid aksepteerivad ning kelle arvates oleme ilusad nii seest kui väljast. Sõbrad ja pere tuletavad meile meelde, et kõigile ei saagi meeldida ja see on täiesti normaalne
annaabi.ee 
