Tõde ja Õigus II Terve tekst
See oli küll lõpmata rumal ja
naeruväärne, aga ta ei võinud sinna midagi parata, et see oli nõnda. Tema tõsiseks
reisuseltsiliseks oli see ristamisi tugeva nööriga seotud kast, mitte aga teda ümbritsevad
kaassõitjad.
Pärale jõudnud Indrek mõtles vagunist lahkuda ühes viimsetega, et oleks rahulikum ja rohkem
ruumi. Aga nõnda sattus ta just vihma käest räästa alla: tal tuli pidada vihast võitlust
sisserühkijatega.
,,Roni, roni, matsipoeg!" karjuti talle kusagilt naljatavalt.
Indrek mõtles silmiga otsida rääkijat, aga enne kui ta seda jõudis teha, kärgatati talle tigedalt:
,,Korista end oma kastiloguga teelt, et inimesed sisse pääseks!"
Imelikul viisil tõid need sõnad Indreku nagu täielikule meelemärkusele, sest neis tundus midagi
kodust, mis harmoneeris tema endaga ja selle värvimata kastiga. Äkki ta märkas läbisegi
sibavat inimhulka, märkas iseennastki oma kastiga, mida toetas paremale põlvele, et nõnda